pühapäev, 10. mai 2015

Nais- ja meeskunstnikud läbi aegade

25. aprillil oli mul seoses kunstiolümpiaadi toimumisega vahva võimalus osaleda KUMU juhitud ringkäigul, teemal "naiskunstnikud, meeskunstnikud, lihtsalt kunstnikud – kuidas on ühiskond eri aegadel mõjutanud kunstnikuks olemist?"

Ringkäiku juhtinud giid viis meid otsejoonelt KUMU varamusse, kus me enamiku kahest tunnist ka veetsime, analüüsides meeste ja naiste eripärasid maalidel ja mees- ning naiskunstnike eripärasid oma subjektide kujutamisel.

Ellen Polli - "Tartu III Keskooli abiturient - eesrindlik õpilane Hilda Jaakson"

Analüüsi käigus tõdesime, et kuigi enamusel klassikalistest portreedest oli isikuid kujutatud kergelt külgvaates, võis siiski välja tuua erinevuseid naiste ja meeste kujutamise vahel. Naiste poosid olid alati pisut kergemad ja avatumad, poseerimisel kasutati ka käsi ja näoilmed olid meeste omadest pehmemad. Mehed olid üsna ranges stiilis poseeritud, jättes neist tugeva ja esindusliku mulje.

August Georg Wilhelm Pezold - "Pastor ja folklorist A. F. J. Knüpfferi portree"

Carl Timoleon von Neff - Eesti naine lapsega

Giid tõi välja ka ajaloolised ebatäpsused mitmete maalide puhul (eriti sakslaste kunsti puhul), kus eestlasi on kujutatud üsna romantiseeritult ja ebatõetruult - antud maali olustik ei ühtinud absoluutselt tolleaegse reaalsusega.

Johann Köler - "Ema portree" ja "Isa portree"

Köler aga seevastu on portreedes täpselt ära tabanud klassikalise eestlase hingeelu, mis muudab tema teosed usutavamaks.

Carl Timoleon von Neff  - "Itaallanna kaevul"

Sarnaselt eestlaste idealiseerimisega on samamoodi käitutud kunstis ka teiste rahvuste puhul. Ka itaaliannasid on kujutatud kui pruuninahkseid iludusi, kaunites rõivastes igapäevatoimetusi tegemas, kuigi tegelikkuses ei pruukinud kunstnik kujutada reaalsust nii palju kui oma perfektset fantaasiat.

Johann Köler - "Itaallanna lastega ojal"

Oli huvitav nõnda analüüsida varamu teoseid - harilikult olen ma klassikalises kunstis enamuse aja veetnud imetledes kunstnike tehnikat ja stiili, seega oli mulle uudne kogemus nii spetsiifilistesse detailidesse laskumine ja sooliste eripärade uurimine - seda siis nii subjekti kui ka kunstniku enda puhul. 
Rõõmu oli veel eriti palju, kui giid tõi poole eksursiooni pealt välja kokkuvolditavad toolid, millele väsinud grupp õpilasi end teoseid uurides toetada sai. :)

Hilma af Klint - Abstraktse kunsti pioneer

Hilma af Klinti näol oli tegu Rootsi kunstnikuga, kes elas 1862-1944 ja pani väidete kohaselt  aluse abstraktsele kunstile (enne Kandinskyt), kuid vastandlikkust selle väite puhul võib tuua sisse fakt, et tema tööd avaldati alles 1984-ndal aastal. Nimelt oli Hilma oma testamendis nõudnud, et tema maale ei tohi avalikkusele näidata enne, kui on möödunud 20 aastat tema surmast. Selle nõudmise põhjuseks oli Hilma veendumus, et varasema aja inimesed ei oleks tema teoste sõnumit mõistnud.
Selles osas pean temaga nõustuma - ka mina olen üpris kindel, et Hilma valis oma tööde avaldamiseks õige aja, ning tema eluajal oleks see olnud viljatu tegevus.
On hämmastav, kuidas nüüd, 21. sajandil, sulandub tema looming ideaalselt kokku modernse abstraktsionismiga.
"Kevadmaastik. Vaade Lomma rannikule". 1892

Esmakordselt saali sisenedes oli see töö üks esimestest, mida külastajad lisaks "Algkaose seeriale" näha võisid. Stiilimuutus võrreldes tema hilisemate töödega on üsna jalustrabav. Samas on see töö hea koha peal demonstreerimaks, et kunstnikul olid olemas tugevad tehnilised põhioskused.

"Nimeta." Dateerimata.

"Algkaose seeria". 1906-1907

Seerias oli veel teisigi pilte, ning nad kõik kandsid endas teatud sõnumit, mille Hilma oli sinna peitnud teatud kujutiste, värvide ja tähtede kaudu.

"Kümme suurimat. Nr 1.". 1907

Näituse suurimad tööd olid seatud ritta näituse kõige pikemale seinale, ning mõjusid sealjuures üsna muljetavaldavalt. Kõigi tööde põhiteemaks oli inimese areng - seeria esimesel pildil võib näha viljastumisprotsessi. Mehelikkust sümboliseerivad kollane värv ja roosid, naiselikkust sinine värv ja liiliad. See muster jäi samaks terve kollektsiooni puhul, seega võis vastavalt sellele dešifreerida ka teiste teoste sõnumeid.

"Kümme suurimat. Nr 3.". 1907

"Kümme suurimat. Nr 6.". 1907

"Kümme suurimat. Nr 9.". 1907

Mind pani ka veidi imestama, et kõik "Kümme suurimat" olid maalitud samal aastal.

"Evolutsioon. Nr 3." 1908

"Luik. Nr 1 & 7." 1915

Luiged olid üheks kõige huvitavamaks seeriaks - teostel võis näha nende algset detailirikkust, ning seejärel nende aeglast involutsiooni põhikujunditeks ja tõeliseks abstraktsuseks, kuni idee luigest säilis vaid tööpealkirjas ja vaataja enese mõistuses.

"Luik. Nr 13." 1915

"Luik. Nr 8." 1915

"Altarimaalid"

"Pealkirjata." Dateerimata.

Antud visand oli joonistatud Hilma poolt, olles kontaktis spirituaalse maailmaga. Vaatajale jääb alati küsimus, kui palju sellest on tõsi ja kui palju mitte, aga lõppude lõpuks on tegu siiski abstraktse kunstiga.

Mulle jättis Hilma af Klinti näitus üsna positiivse mulje - kuigi ma ei ole üldiselt abstraktse kunsti fänn, pidin tõdema, et arvestades nende maalide valmimise aega, oli kunstnik oma ajast oluliselt ees. Oli rikastav kogemus näha teoorias esimese abstraktse kunsti esindaja teoseid, mistõttu külastasin näitust veel teiselgi korral. Selle näituse külastamise puhul pean kindlasti soovitama giidi, vastasel juhul võivad maalide sõnumid jääda arusaamatuks.



Käsmu Meremuuseum (21.10.13)

Üle-eelmisel aastal Käsmus viibides külastasime grupiga lisaks Viinistu kunstimuuseumile ka kuulsa Kapteniküla meremuuseumit, mis olenemata külastajate väsimusest osutus äärmiselt huvitavaks kogemuseks.
Tegemist on eramuuseumiga, mida omab Aarne Vaik, kes ühtlasi meile külastuse jooksul giidiks oli ning oma varandusest juttu puhus.

NB - Kuna suur osa muuseumis minu tehtud fotodest läks kaduma, kasutan osaliselt pildimaterjali Meremuuseumi kodulehelt (http://www.kasmu.ee/et) Omanikuõigused materjali eest kuuluvad lehe omanikule.

Käsmu Meremuuseum kevadel 2012. Allikas: Aarne Vaigu erakogu, foto Toomas Tuul.
Meremuuseumi hoone

Laevade talvitumine Käsmu lahel, 19.sajandi lõpp

Käsmu sai "kapteniküla" nimetuse just oma ranniku ääres paiknemise tõttu, millest tingituna elas külas palju meremehi ja kapteneid. Linnas ringi kõndides võis näha palju valgeid katuseid, mis pidid märkima kaptenite elukohti (Pakuti, et seda selle pärast, et maja merelt paremini nähtav oleks, kuid giidi sõnul oli põhjuseks see, et laeva värvimiseks kulus valget kõige vähem, mille tõttu jäi seda palju üle - kapten kasutas seda hiljem oma tarbeks).
Maidla mõõk

Kapteni tööriistad ja laevakomponendid

Kapteni töölaud tähekaardi ja tööriistadega vahemaade mõõtmiseks

Meremehe jõulupuu (volditi lahti ja kaunistati jõulude aegu, kuna laevale ei saanud ehtsat kuuske viia)

Laevariistad ja vanad klaaspudelid

Meremuuseumi külastuse tegi eriti vahvaks giid Aarne Vaik (ühtlasi ka muuseumi omanik), kes oskas värvikalt rääkida nii laevakapteni elust ja seiklustest, kui ka kõigi näitusel olevate tööriistade ja jubinate eesmärgist ja funktsioonist. Ta jättis giidina väga positiivse mulje, tänu millele jäid mulle Käsmu Meremuuseumist vaid head mälestused.

PS: Hoovis anti külastajatele võimalus vana aja viikingite kombel viskekirveid loopida (loomulikult märklaua pihta, mitte oma suva järgi), mistõttu võin selle muuseumi külastamist soojalt soovitada.

Surm ja ilu



20. veebruaril välja pandud näitus "Surm ja ilu - gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris" tundus olevat üks populaarsemaid KUMU ekpositsioone terve oma väljapaneku jooksul - juhtusin muuseumi selle aja jooksul külastama vist lausa kolm korda, ning igal korral leidsin kõige rohkem külalisi just "Surma ja ilu" väljapanekuruumidest. Sellest võis kuulda külastajaid rääkimas ka teistes muuseumiruumides, nii positiivses kui negatiivses võtmes.

Näitusel on esindatud mitmed foto- ja videokunstnikud: Ene-Liis Semper, Mark Raidpere, Toomas Kalve, DeStudio, Toomas Volkmann ja Peeter Laurits. Kuraatoriteks olid Eha Komissarov ja Kati Ilves.


"Io". Mark Raidpere. 1997

Raidpere fotoinstallatsiooni sõnumit oli kergem tõlgendada, kui mitmete teiste antud näituse teoste, kuid sellegipoolest ei ole nõnda sünged teemad kunstis üldiselt minu lemmikud.

"Sõjakatastroofid 25 & 28". Gottfried Helnwein. 2010 & 2011

"Kuldaeg I". Gottfried Helnwein. 2003

"Kuldaeg II". Gottfried Helnwein. 2003

Video- ja heliinstallatsioon "Allpool Taevast". Tobias Bernstrup. 2014

"Kuradi Hitchcock". Laurentsius. 2014

Videoinstallatsioon "Viimane ülestõus" AES+F'i poolt. 2005-2007

Jäin seda lühifilmi lausa imestusega jälgima - krüptilist sõnumit ja tähendust videos nähtud tegevuse taga oli keeruline mõista, ning oleksin selle koha peal soovinud giidi seletust. 

Video "Märgistatud". Andres Tali. 2014

"Van Eycki talleke". Andres Tali. 2014

Ka Tali videote ja installatsiooni sõnumit võis erinevalt mõista ja vastavalt oma arvamusele tõlgendada. Ühest küljest võib tall sümboliseerida vägivalla rakendamise mõttetust, kui ka süütuse hävingut, või hoopis enesehävituslikke kalduvusi ning nendega kaasnevat n-ö "karmaringi", milles me ise omaenda korrumpeerunud verd oma kehasse pumpame ja sellel sealt uuesti välja voolata laseme.

Kokkuvõtteks pean tunnistama, et tegu ei olnud minu lemmiku näitusega. Kohati jäid teoste sõnumid liialt kaugeks või arusaamatuks, ning küll mitmekesiste kunstnike ridades jäi minu arvamusel puudu originaalsusest ja heast tehnilisest teostusest. Sellegipoolest oli näituse külastamine huvipakkuv kogemus, kuigi ma ehk seda just soojalt ei soovitaks.

reede, 16. mai 2014

Louvre'i kunstimuuseum (2011)

2011. aastal avanes minu perel võimalus teha augustikuus reis Prantsusmaale, ning see on siiamaani üks minu lemmikuid väljasõite. Viibisime nädala Pariisis, kus külastatud said kõik kuulsaimad vaatamisväärsused - Eiffeli torn, Notre Dame katedraal, ooperimaja, Pantheon, Arc de Triomphe kui ka loomulikult Louvre. Kuigi olid vapustavalt toredad ka kõik eelnevalt nimetatud paigad (eriti Notre Dame oma värvilisest klaasist aknaga, mis kõrgel pea kohal jättis väga suursuguse mulje), kirjutan seekord täpsemalt vaid Louvre'ist.

 Louvre oli 12. sajandil ehitatud esialgselt kindlusena, ning sinna on aastate jooksul tehtud mitmeid juurdeehitusi. Revolutsiooni ajal otsustas assemblee, et hoonet tuleks kasutada muuseumina, et eksponeerida riigi meistriteoseid.
  Muuseumis olid originaalmaalid väga paljudelt kuulsatelt meistritelt, nagu seda olid näiteks Raphael, David, Delacroix, da Vinci ja Michelangelo.

Märkimisväärne oli terve loss - hoone välispoolel seisid mitmed uhked skulptuurid, sees olid seinad kaetud nikerdistega ning üles vaadates ilutsesid pea kohal tihti grandioossed laemaalid. Louvre oli ka hiiglaslik mõõdult, terve muuseumi läbi vaatamine oli üsna väsitav ettevõtmine.

Vabandan, et kõikidel maalidel pole välja toodud autoreid ja pealkirju - külastasin näitust mitu aastat tagasi ja ei tulnud sel hetkel pähe nendest märkmeid teha.

Väljastpoolt nägi Louvre välja selline:





Järjekorrad olid hirmuäratavalt pikad (nagu kõikjal Pariisis), kuid tänu kavalusele - ja kaardile - leidsime sissepääsu teisest muuseumi tiivast, kus järjekord mingil põhjusel peaaegu puudus.






Ning kuidas saaks ilma suurima kuulsuseta:

Leonardo da Vinci - "Mona Lisa"

Mona Lisa nägemine oli omaette katsumus - selleks tuli läbida turistide meri, kes kõik pisikese maali ees tunglesid ja seda üksteise võidu pildistasid. On sürreaalne, et üks pealtnäha tavaline portreemaal taolise kuulsuse ja menu on pälvinud, nii et seda nähes kiirustatakse mööda paljudest teistest meisterlikest teostest, mis suure tähe kõrval justkui vähem tähtsad oleksid.








Laemaalid.


Eugene Delacroix - "Vabadus viib rahva barrikaadidele/La Liberté guidant le peuple"

Jacques-Louis David - "Napoleoni kroonimine/Le Sacre de Napoléon"

 Delacroix'i ja David'i ülaltoodud maalid olid kaks äärmiselt võimsat teost, oli vaimustav näha neid originaale oma silmaga.


Tundmata Kreeka skulptor - "Nike of Samothrace"

Vaade Louvre'ist seest, Napoleoni eluruumidest.

Paul Huet - "Püha Claudi üleujutus/L'inondation à Saint-Cloud"



Alexandros Antiookiast - Milose Veenus/Venus de Milo




On kahju, et olin Louvre'is käies piisavalt noor, et mitte seda haruldast võimalust kõrgemalt hinnata - loodetavasti on mul võimalik tulevikus külastust korrata ning meistrite töid uuema pilguga näha, kuid olen igal juhul väga õnnelik, et ka see mitmes mõttes suur kollektsioon ära nähtud sai.