Dénes Farkase "Ilmne paratamatus" oli üks neist kaasaegse kunsti näitustest, millest paljud muuseumikülastavad kiirel sammul pead vangutades mööda kõnnivad ja nurisevad, et kuhu see "kunst" ikka välja jõudnud pole. Pean tunnistama, et esimest korda nimetatud näitusel viibides jäi ka minule tema sõnum, ning isegi selle olemasolu, üpris segaseks, seega ei veetnud ma süvenemisega kaua aega vaid kiirustasin ikka klassika varamu poole Kölerit vaatama nagu tavaliselt.
Umbes kuu aega hiljem avanes mul aga võimalus näitust uuesti külastada kunstiajaloo tunni raames, ning seekord siis giidi juhatusel, mida ootasin üsna suure huviga, tahtes näha, mida meile siis selle uhke teose kohta "kokku luuletatakse".
Tegime grupiga üsna pika peatuse näituseruumide ukse ees, kus oli näha esimene installatsioon - suur hulk kodurahu taimi (tuntakse ka helksiine nime all), mida ma esimesel pilgul ei oleks kunagi pidanud osaks näituseks.
Näitusele sisenedes oli esimene ruum suhteliselt mittemidagiütlev - tühi saal paari pabermaketi fotoga seinal - kuid giid seletas hästi lahti autori mõtteid ja pisidetaile tema töös, ning see loeng pakkus mulle mõtteainet veel hilisemakski.
Järgmisena läksime "kinno", kus olid vastamisi asetatud kaks musta ekraani, millel jooksid ilma videota subtiitrid erinevates keeltes, mis olid lisaks kõigele veel audiost maha jäänud. Mida autor sellega püüdis öelda, jäi pisut segaseks.
Teises suures saalis olid seina peal raamide sees raamatud, mis pidid sümboliseerima kooli poolt teostatavat "loomingumõrva" ja õpilaste raamide sisse toppimist.
Giid seletas seda põhimõtet üsna lihtsalt: "Miks keegi isegi ei ürita vastata küsimusele, mille vastust nad täpselt ei tea? Asi ei ole selles, et neil poleks mõtteid, vaid nad kardavad neid välja pakkuda - mis siis saab, kui vastus on vale?" Tõepoolest, võibolla on selline hoiak meile sisse programmeeritud kontrolltöödega, kus on kasulikum jätta vastamata, et mitte miinuspunktide/õpetajapoolse häbistamise osaliseks saada. Usun, et selles väites peitub kindlasti tõetera.
Samas peale seda pikka sügavat seletust jäin ma mõtlema, kuidas Farkas uskus, et vaataja sellele tähendusele kõrvalise abita pihta saab? Tegemist on siiski üsna abstrakse teostusega.
6000 raamatut. 6000 pealkirja. Kui ma ei eksi, keerles terve näitus ühe varem kirjutatud teose ümber, millest Farkas oli inspiratsiooni saanud - ka antud 6000 pealkirja olid kõik sõnad, mis sealt pärinesid.
Samas ruumis asus ka Farkase koostatud kartoteek, kus olid välja toodud kõik üksikud sõnad eelnimetatud raamatust, ning iga üks neist oli püütud entsüklopeediavormis ära seletada, millega giidi sõnul oli autor püüdnud lahti seletada maailma. Kui vaid seegi piirduks ühe raamatuga.
Foto Farkase loomingukriisi ajast. Tegemist on taevaga. Meie rühma fotograafiahuvilised ei olnud just vaimustuses.
Teisel pool seina asus Farkase stuudio/ateljee, kus ilutses veel üks foto - tuttavast kodurahu taimest, mida nägime näituse eesruumis.
Seinad olid kaetud visandite ja plaanidega, ning väljalõigetetega raamatutest, mille järgi Farkas oma loomingut planeeris.
Kokkuvõtteks olen ma õnnelik, et sain näitust uuesti külastada giidiga (kelle nime ma kahjuks ei mäleta), kes suutis lahti seletada paljud eelneval korral tekkinud küsimused, ning tuua kaasaegse kunsti ühe näituse võrra mulle lähemale. Käisime osa grupiga muuseumis peale seda veel ringi kuni maja sulgemiseni, ning ka klassitsism sai külastatud, seega oli külastus igal juhul edukas. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar